Max Mosley?

Selle nimega seoses tuleb väga vähestel meelde sir Oswald Mosley, briti natside (juhmidele: saksa natsionaalsotsialistide sabarakkude) juht 1930-ndail. Samas oli antud mees antud poisi isa ja antud poisi ema oli vaat et hullemgi hitleriaan.
Das ist der ajalugu. Mosley peret ei kavatse ma küll kuidagi mustata. Max Mosley oli tore mees, kes üritas autospordi arengut muuta. No ei saanud hakkama, ajas kõik osalised riidu, võeti maha. Aga see ongi ju demokraatia?

Jean Todt on FIA president

23. oktoobril valiti Ferrari F1 tiimi pealikuna laiadele massidele tuntuks saanud Jean Todt Rahvusvahelise Autoliidu presidendiks. Erinevalt paljudest meeldib see mulle üpriski. Mina ei karda, et see mees toob kaasa autospordiliidu erilise kaldumise F1 ja konkreetselt Ferrari poole.
Neil, kes nii väidavad, on mälu üpris lühike ja piirdub viimase kümmekonna aastaga.

Asjalood on nii, et Todt alustas 70-ndate lõpus ja 80-ndate alguses kõrgetasemelise ralli kaardilugejana. Ralliga ta ka jätkas, siis aga juba Peugeot' tiimijuhina ning viis Peugeot' kahel korral, 1985 ja 1986, markide maailmameistriks ning aitas sõitjate tiitlile Timo Saloneni ja Juha Kankkuneni (tegelikult peaks vist käänama Salose ja Kankkuse).
Edasi, Jean Todti nimi on lahutamatult seotud Peugeot' järgmise ettevõtmisega - konkreetsemalt Le Mans'i 24 tunni sõidu võitmisega, laiemas plaanis sportautode MM-võistlustel domineerimisega.
Viimatinimetatu jõudis küll enne hingusele minna, kui Peugeot 905 tuule tiibadesse sai, aga võidud prantslaste põhipüüdlusel - koduses Le Mans'is tulid küll - 1992 ja 1993.
Kuna Peugeot' vormel-1 projekt ei tahtnud kuidagi vedu võtta, mootoreid küll ehitati, ent autost või veel vähem tiimist võis aga und näha, haaras Todt 1996. aastal kinni Ferraris avanenud võimalusest ja sai selleks, kellena me teda põhiliselt teame. Seal sattusid kokku neli geeniust - hiilgav organisaator Todt, taktik ja tehnoloog Ross Brawn, konstruktor Rory Byrne ja mõistagi Michael Schumacher.

Pean Todti tõepoolest hiilgavaks organisaatoriks ja juhiks, kelle võimuses on igasugu logisevad organisatsioonid õlitatult toimima panna. Lisaks veel tohutud kogemused vägagi erinevatest autospordi valdkondadest. Just sellist meest ongi praegu vaja näiteks lõhkiminemise äärel oleva vormel-1 maine taastamisel ja eelkäija, kaheldamatult teeneka, kuid viimastel aastatel kaunikesti mõtlematult tegutsenud Max Mosley vigade silumisel.

Konkurent Ari Vatanen - hmm, iseenesest ju ka asjalik inimene, ralli maailmameister pealegi veel. Aga autospordi telgitagustest liiga kaua eemal olnud ja liiga palju poliitik. Kui Todt rääkis oma kampaania kestel enamasti ikkagi asjast ja seda üpris konkreetselt, siis Vataneni üleskutsed olid üsna udused ja üldsõnalised, täitsa tüüpiline poliitiku platvorm.
Valimistel oli Todti ülekaal igatahes mäekõrgune - 135 häält Vataneni 49 vastu.

Eks aeg näitab...

Pearl Harbor

Olen seda filmi juba mitmel korral näinud. Seekord vaatasin eriti kriitilise pilguga, sest vahepeal olen põhjalikut vaadanud nii Tora, Tora, Torat, mis räägib ajaloolise täpsusega samast sündmusest, kui ka hulga muid filme, mis kirjeldavad II maailmasõja õhu- ja meresõda.
Pearl Harbor ei meeldinud mulle kohe esimesel vaatamisel. Nüüd, olles seda näinud neli korda sain aru, milles see põhiline mittemeeldimisfaktor on.
See on muusika. Esialgu ei saa arugi, kuidas selle filmi ilutsev, ületsev ja ilatsev taustamuusika mõikab.

Edasi:
- Ben Afflecki McCawley sõdis Inglismaal ühes Eagle'i eskadrillidest. Miskipärast ilutsevad lennukülgedel aga eskadrillitunnused RF, mis kuuluvad hoopis poolakate 303. Tadeuzs Kościuszko nimelisele. Tadeusz Kościuszko etendas küll Ameerika Iseseisvussõjas üsna suurt rolli... võib-olla on tegu selle tõsiasja esiletoomisega. Krt seda teab...
- Olgugi, et Alec Baldwin näeb tõsist vaeva James Doolittle'i kehastamisega, paneb ta tõsiselt mööda. James Doolittle oli rohkem teadlasetüüpi lendur, kes pani aluse pimelennule - lennule ainult mõõteriistade andmete järgi.
- Tegeliku Doolittle'i reidi tulemuste kohta on isegi jänkid palju täpsemad.

Tmavomodrý svet

Tumesinine maailm.

Tšehhi film lenduritest - nendest, kes 1939. aastal ei leppinud kodumaa alistumisega natsi-Saksamaale, vaid põgenesid Läände ja sattusid Kuninglikesse Õhujõududesse. Film järgib lennukooli instruktori Franta Slama ja tema õpilase Karel Vojtiseki saatust ja võitlusi. Selles on õhulahinguid, armukolmnurk, saatuse kukerpalle...

Haarav ja realistlik film. Selliste rahvuslikus võtmes kinopiltide puhul on alati oht pingutada üle kangelaste vorpimisega - sellesse lõksu pole tegijad langenud. Filmis on palju švejkilikku huumorit - mulle hakkab tunduma, et see vist ongi tšehhide üks omadusi.

Aga õnnelikku lõppu ei maksa oodata, sest sõjas ei ole õnnelikke finaale. Antud juhul algab finaal kohe filmi alguses, vastselt sotsialismileeriga liitunud Tšehhoslovakkia vanglas, mis suurt millegi poolest ei erine Stalini-aegsest NKVD või Hitleri-aegsest Gestapo vanglast.

Minu vaatevinklis haakus see lugu kummalisel viisil eestlaste saatusega Ilmasõja ajal - samasugune süütult vaenupoolte vahele lõksu jäämine, valikute tegemine ja nende valikute tagajärjed.

Eks silm eristas mõne apsu ka:

- Eskadrillikood AI (lennuki külgedel oli brittidel vasakul pool tunnusmärki eskadrilli kahe tähe/numbriline kood ja paremal ühetäheline lennukitunnus eskadrillis) ei andnud otsingul kuidagi tulemusi. Tšehhi-slovaki hävitajaeskadrillide koodid olid kõike muud kui AI. Asi sai selgemaks siis, kui oma Battle of Britaini tõlget parandades märkasin, et sealgi tegutses eskadrill AI. Ja ka seda, et mitmedki kaadrid sellest filmist on jõudnud tšehhi filmi. Ju selle pärast vist ei riskitudki õigete eskadrillikoodidega.

- Susani abikaasa laev (mis fotol näha) polnud kindlasti Kuningliku Laevastikust. Üpris täpselt on see USA Iowa-klassi lahingulaev.
- Tšehhidele ei antud kindlasti kohe alguses Supermarine Spitfire'sid. See oli Britannia lahingu aegu raskesti toodetav eliitlennuk, mis eelkõige anti end lahingus juba tõestanud briti eskadrillidele. Poolakad ja tšehhid-slovakid pidid alguses leppima aeglasema, laisema ja raskema Hawker Hurricane'iga. Hiljem, kui lääneslaavi lendurite oskused, võitlusvaim ja kättemaksutahe brittide tunnustuse olid saanud, siis relvastati nende eskadrillid kähku moodsaima tehnikaga.

Ei saa öelda, et lääneslaavi lendurite panus oleks Varssavi-bloki aegadel brittidel meelest läinud. Vaadake lõiku 1969. aastal valminud filmist Battle of Britain.

Aga need on peensused, mis ei varjuta vähimalgi määral filmi ennast. Soovitan soojalt.

Järgmised pääsukesed

Vaikus on kestnud päris pikka aega. Eks selle taga on olnud pidev hõivatus igasuguste, vahest ka segasevõitu asjadega.

- Suve jooksul õnnestus raamatuks vormistada ja trükki toimetada veel kaks värviraamatut - Pereautod ja Sportautod. Mõlema puhul tunnen, et nüüd on see päris oma stiil käes ja just niimoodi tahaks edasi joonistada-kirjutada. Suur tänu kirjastusele Koolibri.

Mõlemad on mõistagi saadaval hästivarustatud raamatupoodides, näiteks Apollos ja Raamatukois

- Üksjagu sai ehitatud. Läänemaa maja vooderdamine on lõpetatud, vormistasin jaanipäeva kandis paraadtrepi varikatuse. Erandlikult pikk viibimine Hiiumaal ämma-äia juures päädis välikemmerguga. Natuke jõudsin ka Paide kandi maamaja juures kõpitseda - saun sai väheke täiendust.

- Jätkasin filmitõlkimist: Ivanovo detstvo, Passchendaele, Sink the Bismarck!, Cosmose 9. ja 10. osa, Contact ja Dogma.

Kõige suurem muutus on vast see, et olen jällegi koolis tagasi. Tarkusepäevast saadik õpetan Vodja koolis ajalugu ning kunsti. Ja huvilistele arvutigraafikat.

Kaheaastane paus veenis mind ikkagi selles, et minu õige koht on ikkagi koolis. Ja praegu olen ülimalt rahul - kaks päeva tundideandmist jätab mulle piisavalt aega oma muude tegevustega jahmerdada, ent annab niivõrd vajaliku suhtlemise noore rahva ja kolleegidega. Pealegi on Vodja kool ehk Rocca al Mare Kooli Individuaalõppekeskus üks ütlemata eripärane asutus.

Tõestisündinud lood Teisest maailmasõjast

Millalgi võtsin väga veriselt sõna Kuma kirjastuse poolt välja antud Paul Dowswelli noorteraamatu "Tõestisündinud lood Esimesest maailmasõjast" kohta. Nüüd sattus pihku sama sarja teine üllitis, arusaadavalt Teise maailmasõja kohta.

Uskuge, või mitte - see raamat on hoopis teisest puust tõlke/toimetamise saanud. Kannatas igati hästi ühe hooga läbi lugeda, ilma et oleks rohkem kui paar korda ühmanud - esimesega võrreldes hoopis teine tubakas. Kiidan!

Mõned nükked siiski :

Paiguti tõusis jälle esile üks inglise-eesti sõjandussõnavara koledamaid probleeme - division. Kordan ja ei väsi kordamast - diviis, kui pole tegu vene kahurväe- või laevastikuüksusega.

Teine - Marines. No ei ole mariinid merevägi. Merevägi on laevastik, merelennuvägi ja merejalavägi kokku - üks ühine nimetaja.
Marines on MEREJALAVÄGI. Marine - merejalaväelane. Marine Corps - merejalavägi.

"Bismarcki esimene ja viimane reis"
Tema Majesteedi laev Hood klassifitseeritakse siiski lahinguristlejaks (battlecruiser), mitte lahingulaevaks (battleship). Ei hakka siinkohal defineerima kahe laevaklassi erinevust - piisav peaks olema ilmselt parima eesti meresõjaeksperdi Sander Kingsepa artikkel Tehnikamaailmas.

Lk 19 Bismarckil ja Hoodil oli koletute mürskude läbimõõt kas 38 või 41 cm... - mõlema laeva peakaliibri kahuri rauaõõne läbimõõt oli võrdne - 15 tolli ehk 381 mm ehk 38 cm. Ainukesed 16-tollised (406 mm) kahurid tol hetkel Atlandil ristelnud laevadest asusid briti lahingulaevadel Nelson ja Rodney. Rodney osales Bismarcki uputamisel. Sellest untsuläinud laevaklassist võib lugeda Tehnikamaailmast.
Selle apsu võib ilmselt autori kraesse kirjutada.

Lk 24 asuval kaardil asub Saint-Nazaire vales kohas. Enam-vähem õige koht oleks ca 1 cm lõuna pool, rannajoonel mõistagi.
[Neil, kes on juhtunud mängima allveelaevasimulaatorit Silent Hunter III, peaks natside prantsusmaiste allveelaevabaaside Bresti, Lorient'i, Saint-Nazaire'i, La Pallice'i ja La Rochelle'i asukohad ilmselt mällu sööbinud olema.]
Bretagne'i poolsaare tipus asub sõjasadam Brest. Saint-Nazaire asub Loire'i jõe suudmes, tükk maad lõuna pool.

"Stalini naiskotkad" - Kuivõrd venelased ise kirjutavad Jakovlevi lühendiks Як ja Polikarpovi omaks По, siis võiks sarnaseid kirjakujusid ka meil järgida: Jak-1, Po-2.

Kuivõrd on tegu venelastega, siis tõlgiks mina ise üksusenimetust regiment kui polk.
143. hävitajapolk näiteks, 312. ründelennupolk jne

Lk 70 joonis - oleks võinud veidi vaeva näha ja Jak-1 tegeliku külgvaate tuua. Raamatupildil on hoopis hilisem Jak-3.

"Rottide sõda"
Rattenkrieg, Ratwar - minu meelest oleks keelepärasem ja tabavam "Rotisõda"
Sakslaste kuues armee, Pauluse kuues armee - lihtlabaselt: 6. armee.

lk 114 on admiral Isoroku Yamamoto ees- ja perenimi vahetusse läinud.

Ja muud kriitikat nagu eriti polegi.
Veelkord, tõsine kiitus, Esimese Ilmasõja ilgetest tõlkehädadest on üle saadud!
Tõlkija on sama, aga toimetaja hoopis Marie Reining. Aitäh, Marie!

Esimene pääsuke

Esimene raamat on edukalt välja antud. Edumeelsetes raamatukauplustes juba ka müügil.
Hind on 29.-



Veebipoodides:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?168341
http://www.apollo.ee/product.php/0114317
http://www.rahvaraamat.ee/index.php?id=62&no=R112361