Nägin selle laineid löönud ajaloolise filmi ära. Olen juba maast-madalast ajaloohuviline. Pean tunnistama, et sain juba poisipõlves punase ajupesu osaliseks. Siis oli Aleksandr Koltšak paha-paha kontrrevolutsionäär, kes õilsatest bolševikest võitu ei saanud. Nüüd on ajad pöördunud ja venelased hakkavad ka massikultuuris oma valgeid juuri otsima.
Pergel paraku, algusstseen oli nii absurdne ja nii minu ajalooteadmuse vastane, et ma ei uskunud oma silmi.
¤ Üks-ühele võitluses polnud I maailmasõja aegsel hävitajal (vene traditsioonis eskaadri-miiniristleja) soomusristleja vastu mitte mingit šanssi. Ainuke võimalus oleks olnud suitsukatet tehes ja tükk maad suuremale kiirusele lootes plehku panna. Selliste laevade tegelik ülesanne tol ajal oli suuremate laevadega koostöös ja nende tule katte all torpeedorünnakule minna. Nende eelis oli kiirus, ainult kiirus.
¤ Kuna mainitakse ära vastase ristleja nimi - SMS Friedrich Karl, siis tuleb tunnistada, et suur osa ohtralt demonstreeritud tabamustest pidi olema pärit ristleja peakaliibri 210-mm suurtükkidest. Iga selline tabamus oleks Koltšaki pähklikoore kohe uputanud.
¤ Kahuristseen.
Esiteks pole kaptenil ja eskaadri ülemal õigust sillalt lahingu ajal üldse lahkuda.
Teiseks, selle klassi hävitaja suurtükid poleks mingil juhul suutnud soomusristleja sillale sellist häda teha, nagu filmis näha. Soomuskaitse rusikareegel oli selline, et laeva kõige olulisemad punktid - veeliin, tekk, kahuritornid, juhtimiskeskused pidid olema võimelised taluma tabamusi oma peakaliibri (antud juhul 210 mm) mõõtu kahuritest. Et hävitaja kolmetolline (76,2 mm) suurtükk on suuteline läbi lööma juhtimiskeskuse eeskujulikust soomusest ja ristleja tükiks ajaks teovõimetuks muutma on mullikeste ajamine.
¤ Ristleja miinidele meelitamine - vaadake eelnenud punkte. Heroiline absurd.
Loodetavasti pole enam need ajad, mil üks ülestähendus sünnitas vaieldamatu legendi. Mine tea, millega see va Makedoonia Aleksander tegelikult hakkama sai...
Tegelikult kõige koledam nende Läänemerd puudutavate stseenide juures on see, et Koltšaki tegusid näidatakse täiesti vales valguses. Tõesti, Koltšaki tegu oli tolle soomusristleja uppumine. Ka paljude teiste saksa laevade uppumine tänu Koltšaki poolt nutikalt paigaldatud miinidele. Koltšak oli ilmselt väljapaistvaim neist noortest ja hakkajatest laevastikuohvitseridest, tänu kellele Vene laevastik kuigivõrd toibus Vene-Jaapani sõja absoluutsest katastroofist. Koltšakil oli terav mõistus, kaalutlemisoskus, kavalus - see mis eristab tõelist väejuhti tavalisest kamandajast.
Minu meelest oleks algusstseen pigem võinud kujutada Koltšaki juhitud hulljulget miinipanekuretke Danzigi lahte, mis on ka tegelikult aset leidnud. Paraku poleks selle ajaloolise põhjaga põhivõlu - jääpankade vahel põiklemine kangelasfilmi mõõtu välja andnud.
Kahjuks on (arusaadavatel põhjustel - kino nõuab verd ja armastust) täiesti kõrvale jäänud Aleksandr Koltšaki teaduslik töö Kaug-Põhja uurimisel ja hüdrograafia vallas. Ta jõudis ka seal endast asjaliku märgi maha jätta.
Kui ajalooline film sellise totrusega algab, siis minusugune ajalooalase kiiksuga tegelane vaatab edasi juba suure umbusuga.
Siiski oli järgnev palju usutavam ja ka ajalooliselt tõesem. Ilmselt jõudsid filmi loojad pärast kohustusliku eriti lööva algusstseeni väljapunnitamist pisut vabamasse vette. Jutustus hakkas vabamalt ja ka usutavamalt voolama.
Miks selline film tehti?
Venemaal on vajab kangelasi. 70-aastase ajupesu kestel sündinud punased kangelased on ajaloolaste teravate suletorgete all õhust tühjaks jooksma hakanud. Ning ajaloolaste sõnum on hakanud rahvani jõudma. Pole enam halastamatut ent õiglast Žukovit - on halastamatult alatu Žukov, kes ajas jalaväe tule all miiniväljadele tankidele teed puhastama. Suure Stalini postament kõigub ikka rohkem...
Ma ei taha olla irooniline ega näe ka Suure Venna kätt vene kinokunstis. Küllap on venelastel tõesti uusi kangelasi vaja. Tore, et see esimene valgekaartlane oli Koltšak. Ehk saab neid veel näha. Denikinit või Wrangelit näiteks.
Pergel paraku, algusstseen oli nii absurdne ja nii minu ajalooteadmuse vastane, et ma ei uskunud oma silmi.
¤ Üks-ühele võitluses polnud I maailmasõja aegsel hävitajal (vene traditsioonis eskaadri-miiniristleja) soomusristleja vastu mitte mingit šanssi. Ainuke võimalus oleks olnud suitsukatet tehes ja tükk maad suuremale kiirusele lootes plehku panna. Selliste laevade tegelik ülesanne tol ajal oli suuremate laevadega koostöös ja nende tule katte all torpeedorünnakule minna. Nende eelis oli kiirus, ainult kiirus.
¤ Kuna mainitakse ära vastase ristleja nimi - SMS Friedrich Karl, siis tuleb tunnistada, et suur osa ohtralt demonstreeritud tabamustest pidi olema pärit ristleja peakaliibri 210-mm suurtükkidest. Iga selline tabamus oleks Koltšaki pähklikoore kohe uputanud.
¤ Kahuristseen.
Esiteks pole kaptenil ja eskaadri ülemal õigust sillalt lahingu ajal üldse lahkuda.
Teiseks, selle klassi hävitaja suurtükid poleks mingil juhul suutnud soomusristleja sillale sellist häda teha, nagu filmis näha. Soomuskaitse rusikareegel oli selline, et laeva kõige olulisemad punktid - veeliin, tekk, kahuritornid, juhtimiskeskused pidid olema võimelised taluma tabamusi oma peakaliibri (antud juhul 210 mm) mõõtu kahuritest. Et hävitaja kolmetolline (76,2 mm) suurtükk on suuteline läbi lööma juhtimiskeskuse eeskujulikust soomusest ja ristleja tükiks ajaks teovõimetuks muutma on mullikeste ajamine.
¤ Ristleja miinidele meelitamine - vaadake eelnenud punkte. Heroiline absurd.
Loodetavasti pole enam need ajad, mil üks ülestähendus sünnitas vaieldamatu legendi. Mine tea, millega see va Makedoonia Aleksander tegelikult hakkama sai...
Tegelikult kõige koledam nende Läänemerd puudutavate stseenide juures on see, et Koltšaki tegusid näidatakse täiesti vales valguses. Tõesti, Koltšaki tegu oli tolle soomusristleja uppumine. Ka paljude teiste saksa laevade uppumine tänu Koltšaki poolt nutikalt paigaldatud miinidele. Koltšak oli ilmselt väljapaistvaim neist noortest ja hakkajatest laevastikuohvitseridest, tänu kellele Vene laevastik kuigivõrd toibus Vene-Jaapani sõja absoluutsest katastroofist. Koltšakil oli terav mõistus, kaalutlemisoskus, kavalus - see mis eristab tõelist väejuhti tavalisest kamandajast.
Minu meelest oleks algusstseen pigem võinud kujutada Koltšaki juhitud hulljulget miinipanekuretke Danzigi lahte, mis on ka tegelikult aset leidnud. Paraku poleks selle ajaloolise põhjaga põhivõlu - jääpankade vahel põiklemine kangelasfilmi mõõtu välja andnud.
Kahjuks on (arusaadavatel põhjustel - kino nõuab verd ja armastust) täiesti kõrvale jäänud Aleksandr Koltšaki teaduslik töö Kaug-Põhja uurimisel ja hüdrograafia vallas. Ta jõudis ka seal endast asjaliku märgi maha jätta.
Kui ajalooline film sellise totrusega algab, siis minusugune ajalooalase kiiksuga tegelane vaatab edasi juba suure umbusuga.
Siiski oli järgnev palju usutavam ja ka ajalooliselt tõesem. Ilmselt jõudsid filmi loojad pärast kohustusliku eriti lööva algusstseeni väljapunnitamist pisut vabamasse vette. Jutustus hakkas vabamalt ja ka usutavamalt voolama.
Miks selline film tehti?
Venemaal on vajab kangelasi. 70-aastase ajupesu kestel sündinud punased kangelased on ajaloolaste teravate suletorgete all õhust tühjaks jooksma hakanud. Ning ajaloolaste sõnum on hakanud rahvani jõudma. Pole enam halastamatut ent õiglast Žukovit - on halastamatult alatu Žukov, kes ajas jalaväe tule all miiniväljadele tankidele teed puhastama. Suure Stalini postament kõigub ikka rohkem...
Ma ei taha olla irooniline ega näe ka Suure Venna kätt vene kinokunstis. Küllap on venelastel tõesti uusi kangelasi vaja. Tore, et see esimene valgekaartlane oli Koltšak. Ehk saab neid veel näha. Denikinit või Wrangelit näiteks.
| |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar