Threads
1984
Õõvastav, võigas, lohutu, halastamatu...Selle briti filmi vaatamisel tulid meelde ainult sellised omadussõnad. Kaugelt õudsem kui ükski varem nähtud film. Kaasa arvatud žanripuhtad õudusfilmid, mida ma üleüldse ei seedi.
See on lugu ühest Inglismaa tööstuslinnast täis tavalisi inimesi toimetamas oma tavalisi toimetusi. Kuid maailmas kasvavad pinged, mis viivad totaalse tuumasõjani. Filmi teine pool näitab juba inimkonna hääbumist. Sündmusi saadavad dokumentaalses stiilis selgitused, kiretud aga kõnekad.
Mina olen tuumahirmu ajastu laps. Isa oli 70-80-ndatel tsiviilkaitse instruktor, infot kodus leidus ja eks ma siis lugesin. Ettekujutus sellest, mis juhtuda võib oli mul igatahes tugev. Samas mu abikaasa ei mäleta sellest ajast mingit erilist kartust. Ehk ainult tsiviilkaitseõppusi, mis olid parasjagu jaburad, isegi humoorikad ettevõtmised.
Ameeriklaste samalaadne laineid löönud oopus "The Day After" (mida muuseas siin juba vene ajal näidati) on palju leebem. Brutaalselt jõulise "Threadsi" kõrval tundub see üsna mannetu.
Mul on viimasel ajal kombeks filme ise tõlkida. Eelkõige kuuluvad sellesse kategooriasse sõjadraamad ning ajalooalased dokfilmid. DVD-de ja televisiooni subtiitrid kubisevad tihti nii lapsikutest vigadest, et piinlik hakkab. Pealegi tuleb keeleoskuse arendamine ikka kasuks.
"Threads" oli tõsiselt masohhistlik katsumus, mitu korda jätsin asja sinnapaika. Aga hambad ristis pigistasin lõpuni. Ei kahetse - seda filmi näitan kunagi lastele. Siis kui nad juba suured on. Sest Pommid pole kuhugi kadunud ja tuumanuiaga vehitakse siiani.
1984
Õõvastav, võigas, lohutu, halastamatu...Selle briti filmi vaatamisel tulid meelde ainult sellised omadussõnad. Kaugelt õudsem kui ükski varem nähtud film. Kaasa arvatud žanripuhtad õudusfilmid, mida ma üleüldse ei seedi.
See on lugu ühest Inglismaa tööstuslinnast täis tavalisi inimesi toimetamas oma tavalisi toimetusi. Kuid maailmas kasvavad pinged, mis viivad totaalse tuumasõjani. Filmi teine pool näitab juba inimkonna hääbumist. Sündmusi saadavad dokumentaalses stiilis selgitused, kiretud aga kõnekad.
Mina olen tuumahirmu ajastu laps. Isa oli 70-80-ndatel tsiviilkaitse instruktor, infot kodus leidus ja eks ma siis lugesin. Ettekujutus sellest, mis juhtuda võib oli mul igatahes tugev. Samas mu abikaasa ei mäleta sellest ajast mingit erilist kartust. Ehk ainult tsiviilkaitseõppusi, mis olid parasjagu jaburad, isegi humoorikad ettevõtmised.
Ameeriklaste samalaadne laineid löönud oopus "The Day After" (mida muuseas siin juba vene ajal näidati) on palju leebem. Brutaalselt jõulise "Threadsi" kõrval tundub see üsna mannetu.
Mul on viimasel ajal kombeks filme ise tõlkida. Eelkõige kuuluvad sellesse kategooriasse sõjadraamad ning ajalooalased dokfilmid. DVD-de ja televisiooni subtiitrid kubisevad tihti nii lapsikutest vigadest, et piinlik hakkab. Pealegi tuleb keeleoskuse arendamine ikka kasuks.
"Threads" oli tõsiselt masohhistlik katsumus, mitu korda jätsin asja sinnapaika. Aga hambad ristis pigistasin lõpuni. Ei kahetse - seda filmi näitan kunagi lastele. Siis kui nad juba suured on. Sest Pommid pole kuhugi kadunud ja tuumanuiaga vehitakse siiani.
2 kommentaari:
Kassa oma tiitrid ikka subclubi ka laadisid?
Soovitan järele vaadata ;)
Ega ma neid nüüd päris endale ka ei hoia.
Postita kommentaar